Sometimes it takes the worst pain to bring about the best change.

Olen tegelenud terve õhtu bioloogiaga. Kas siis Tipplahenduse projektiga või siis bio olümpiaadiga. Hetkel on mul mõlemast kopp ees. Mul on kohati tunne, et ma olen ise ka juba üks veresoon :) Lihtsalt liiga palju on pidanud seda materjali läbi töötama. Aga põnev on :) Mulle on see projekt täitsa meeldima hakanud :)

Meil hakkab nüüd suusaveerand, mis see aasta tõotab minujaoks isegi normaalne tulla. Nimelt sain loa suusatundide asemel käia Sparta SuusaABC. Mitte et ma tahaksin laupäevasest CrossCore trennist loobuda (Suusk ja Cross on täpselt ühel ja samal ajal), aga ma parema meelega võtan osa koduklubi Suusagrupi tegemistest kui käin peale pikka koolipäeva veel Nõmmel suusatamas. Ja ma tean, ma elan Nõmmel, aga bussiliiklus Nõmme eri osade vahel on lihtsalt kohutav..

3 nädala pärast on sünnipäev. Jepiii, finally 18! Algul tahtsin sünnaks IPadi, aga kuna meil kooli wifi võrk on õpilase jaoks lihtsalt olematu, siis olen ma sellest mõttest loobunud. Trennikaaslased andsid mulle suht kogemata hea idee: võtta personaaltreeningute pakett. Ema otsustas mind selle peale Intsuga paari panna. Seda talle meeldib teha :D Pidin talle ainult pettumuse valmistama, ma ei armasta Indrekut :)

Indrekust rääkides, siis ma olen talle südamest tänu võlgu. Ta on üks väga vähestest, kes teab mis minuga viimase poole aasta jooksul toimunud on. Ta igakülgne abi ja toetus on miski mis tähendab mulle palju :)

Neid inimesi, kellele ma tänu võlgu olen, on veelgi: Gerli, Ene, Birgit. Nad on ainsad, kes on mu kõrvale jäänud, armastanud mind sellisena nagu ma olen. Mind toetanud ja minusse uskunud.

See kõik on andnud mulle juurde julgust ja teotahet. Uskumist, et kõik mu unistused saavad ühel päeval teoks kui ma nendesse piisavalt panustan.

Ning kui ma sama tempoga edasi jätkan, võin endale varsti uueks elukohaks kooli arvutiklass kirjutada. Ma olen seal viimasel ajal veetnud väga palju aega :)