Ene sünnipäeval tegi ta mulle ülesandeks korraldada IPhO jõulukokkutulek. Mõeldud-tehtud :) Kohaks jäi Kochi Kohvituba ja ajaks 15.detsember ehk siis eile. Mõtlesime see aasta teha loosipakid, mina suutsin endale loosida Gerli. Ja tõstan kaks kätt üles ja tunnistan ausalt, ma ei loosinud endale meelega oma parimat sõbrannat :)
On kaks inimest, kellele on megaraske kinki teha: need on võõrale poisile ja oma parimale sõbrannale. Kui poisile sa lihtsalt ei oska midagi poest osta, siis oma parimale sõbrannale sa ei taha poe kinki teha. Ühel hetkel tuli mul aga pähe mõte teha Gerlile pildialbum koos talle oluliste inimeste iseloomustustega. Kasutades Marru abi (veelkord suur aitäh Sulle) hakkasin iseloomustusi kokku koguma, pilte otsima ja ilmutama ning tsitaate uurima :) Etteruttavalt võin öelda, et ma jäin oma kätetööga rahule ja Gerli reaktsioon tõi mulle endalegi pisara silma :)
Laupäeva õhtul kirjutas Ene mulle facebooki, et ta pole oma tulekus kindel ja pühapäeva hommikul ütleb mulle täpsemalt kas on tulemas või mitte. Egas midagi, haigus ei hüüa tulles ning andsin Hannakale ja Ukule teada sellest, kuna Hannakal oli kink Enele ja Uku pidi saama Enelt kingi. Pühapäeva hommikul saingi teada, et Ene ei ole tulemas.. Kahju, aga midagi pole parata. Andsin taaskord asjast Ukule ja Hannakale teada ning jooksin ise väheke ringi: pakkisin kinki ning käisin trennis.
Trenniga oli üldse tore lugu eile. Jõudnud bussi peale avastasin, et unustasin sportrinnahoidja maha. Tulin bussi pealt maha ja kõndisin nii 10min koju. Käinud kiiresti kodunt läbi, läksin uuesti bussi peale ja Spartasse. Otsustasin joosta 30min lindil. Olnud 10min jooksnud, hakkasid kaks meest wattbike rattaid jõusaalist rühmatreeningute saali toimetama. See vaatepilt oli päris lõbus, sest kes on Spartas käinud, teab, et kardiosaali ja rühmatreeningute saali vahel on selline väike, umbes kolmveerand minu pikkust (olen 167cm), vahesein. Nende rataste upitamine üle selle, oli päris lõbus vaatepilt :)
Peale trenni tulin taaskord koju, tegin viimased viimistlused Gerli kingiga ja hakkasin bussi peale minema. Kochisse kohale jõudes, tühistasin 1 koha ja andsin teada et Sander jääb hiljaks. Minu õnneks polnud ma ainus varajane, Hannakas oli ka kohal juba :). Jutustasime ja tuiasime niisama ning ootasime teisi. Õnneks keegi enne Mari-Liisi tulekut ära ei eksinud, kui Mari-Liis oli kohal, andsin telefoni talle: ta oskas paremini seletada kuhu tulla . Ja Kadit oli nii hea jälle näha :)
Jutustanud maast ja ilmast, nägin ühel hetkel all korrusel (olime teisel korrusel mis oli nagu rõdu ja muideks täiesti üksinda) ringi liikumas JÕULUVANA!!. Kohvituba on ikka äge, mõtlesin mina, et 3. advendi puhul jõuluvana tellinud on. Ma enam ei mäleta kas ma hakkasin alla minema või mitte aga ühel hetkel tuli mulle vastu seesama jõuluvana. Ajas niisama juttu ja uuris kas me oleme kinke teinud ja kas me oleme need juba laiali jaganud. Sel hetkel ma ei saanud enam midagi aru, mis toimub. Kui jõuluvana Uku kingi kotist välja võttis ja ma jõuluvana kepi peal olevat nime, Karli, nägin, oli mul asi selge, mis toimub, kes jõuluvana on ning kes seda kõike korraldas.
Uku improviseeris kohapeal luuletuse, sai oma kingi kätte, jutustasime jõuluvanaga veel natuke ja tegime ühispildi, peale mida jõuluvana meie seltskonnast lahkus :)
Eva on pildilt puudu
Mina ja Marily olime vist ainsad, kes jõuluvana ära tundsid (ja ma nüüd loodan et keegi väike laps seda postitust ei loe) . Tegemist oli Ene abikaasa Aivariga, kes on aastaid jõuluvana mänginud, kasutades selleks nime Karli. Kahjuks ei tulnud ei mul, ega ka Marilyl tol hetkel pähe, et oleks võinud Ene kingi ka jõuluvana kotti pista :)
Jutustasime niisama edasi. Kui aus olla ma ei mäletagi enam millest me rääkisime, aga need 4h läksid ikka väga kiiresti :) Sander (tal oli loosipakk mulle) lasi minule teha päikese :) Ja ma olen tänulik Kochile, et nad lasid meil seda seal süüa.
Hiljem, bussiga koju sõites, jõudis mulle alles kohale, mis asi see tänane õhtu oli. Kõik mured ja raskused olid ununenud, hinges oli rahu ja õnn. Ma armastan neid inimesi.
Ma hoidsin pikalt oma telefoni käes, mõeldes mida ma tegema peaksin. Kas ma saadan Enele sõnumi või helistan talle. Tahtsin nii väga helistada, aga kartsin et ta võib magada. Samuti istus mu kõrval väike poiss ja mul polnud absoluutselt mitte mingisugust soovi talle teatada, et päris jõuluvanasid pole olemas. Otsustasin sõnumi ja facebooki kasuks.
Ma ei saanud mitu tundi und, emotsioonid olid lihtsalt laes. See õhtu ja seltskond oli lihtsalt parim. Kellelegi teisele võib tunduda selline üllatus ilmselt tühisena, aga mulle lähevad need ''tühised'' asjad hinge. Ene on teinud minust selle, kes ma olen täna. Ma armastan inimesi, kes minust hoolivad, mind austavad ja toetavad. AITÄHHH!
IPhO 2012 tuli, et jääda
No comments:
Post a Comment