Ma tänan Sind, et Sa olemas oled :)

Ma ei ole peoloom, mistõttu minujaoks ideaalne sünnipäev möödub lähedastega.

Eilne päev algas laulu ja kinkidega ema, vanaema ja vanaisa poolt. Koogi asemel kingiti mulle melon :) Nad ikka tunnevad mind nii hästi. Mul on kookidega alati kaks äärmust, kas ma ei taha neid üldse või söön kogu koogi ära. Vahepealset variant eksisteerib harva :) Sain kingiks Veevalaja kaelakee, mida ma ammu endale olen tahtnud, ja money, et selle eest personaaltreeningute pakett ära osta. Nalja hakkab saama, Indrek armu ei anna :)

Hommik möödus rahulikult kodus, juustuküpsiseid tegemas ja  facebooki õnnitlusi like'imas ja tänamas :) Neid oli nii palju ning need tegid tuju ikka väga heaks.

12.30 algas trenn. CrossCore. Täitsa vahva oli :) Ega ma ei oskagi väga muud öelda. Minu enda seltskonnast oli seekord vaid Ly. Söötsin trennikaaslastele kommid sisse ning Intsule juustuküpsised. Peale trenni panin ka aja personaaliks kinni. Esmaspäev.. Sain jälle plate koha ära tühistada :) Ma ikka ei jõua sinna kunagi... Esmaspäev tuleb üldse lahe päev: Ingridiga on vaja projektiasju natuke arutada, Jelizalt saan ühe teise inimese kingi enda kätte, koolis vaja kommi jagada, raamatukokku vaja jõuda. Ilmselgelt ma ei oska paigal püsida :)

Peale trenni tuli emps korra mulle vastu, võttis spordikoti ja andis käekoti asemele. Liikusin linna Gerliga kokku saama. Käisin vahepeal kiiresti ka Solarisest läbi, sest mu pank keeldus hommikul koostööst. Tahtsin kindel olla, et ta kaardiga maksta ikka laseb kohvikus. Õnneks lasi.

Olime Gerliga Mustas Puudlis kuskil tunnikese. Ta suutis mind oma imearmsa kaardi ja kingiga nutma ajada :) Vahepeal saatis Marru sõnumi Gerlile, et kas ta pärast, koos Mariaga, tuleb Gourmesse kohvi jooma. Me saime mõlemad naerukrambid, sest mul oli Enega laud sinna bronnitud :D. Eesti on ikka väike. Ma tahtsin Maria nägu näha kui ta teada saab, et ma Enega kokku saan (etteruttavalt võin öelda, et ta oli päris üllatunud). Marru ei saanud midagi aru, mis toimub :D Ma siis seletasin talle :)

Jõudsime Marru, Maria ja Gerliga Gourmesse kuskil nelja ajal. Jutustasime niisama, vahepeal andsin Enele teada, et ta ei pea mind linnast peale võtma. Enne viit jõudis ka Ene kohale ning Maria, Marru ja Gerli lahkusid.

Jutustasime ja sõime üle tunni. Rääkisime maast ja ilmast, ühistest tuttavatest ning üksteise tegemistest. Peale kohvikut viis ta ka mind koju.

Õhtu möödus taas kodus, pere keskel ning kinkidega tutvudes. Mul tulid taaskord pisarad silma, ma ei ole neid inimesi oma ellu ära teeninud..

Kingid kõige kallimatelt :)

Kook nimega melon :) Varahommikune üllatus :)

Juustuküpsised :)

PowerPlate

Käisin neljapäeval elus teist korda PowerPlate's. PowerPlate on siis selline seadeldis, mis töötab vibratsiooni põhimõttel ning tegemist on väga kasuliku asjandusega.

Mu koha saamine sinna trenni oli ka väga õnne peale. Nimelt passisin peale kooli arvutiklassis ja kondasin Sparta kodukal ringi, kuni ühel hetkel avastasin et keegi on oma koha ära tühistanud. See on selline trenn, kus on kokku 6 kohta ja kõik need on kuu enne trenni toimumist väljas. Vähemalt Indreku trennidega on nii, Thea omad nii populaarsed pole.

Mu enesetunne oli igastahes parem kui esimene kord. Esimene kord läks mul olek ikka megakehvaks, üleeile piirdus vaid peavalu ja natukese iiveldusega. Alguse asi. Ju ma olen vibratsiooni suhtes väheke tundlik ka.

http://www.spartasport.ee/spordiklubi/jousaal/power-plate/

''Kas kõik on ikka korras?'' - Ei, ma pole pikka aega nii liimist lahti olnud kui praegu. ''Jah''

Mõni päev on lihtsalt väga imelik

Eilne päev oli väga imelik. Liiga palju infot, liiga palju jamasid ühel päeval. Ma polnud õhtuks mitte füüsiliselt vaid vaimselt väsinud. Inglise keele esitluse sain kuidagimoodi tehtud, sest kui me seda täna ei tee, on hindeks 1. Keemiani ma aga ei jõudnudki.

Ma olen alati olnud väga kohusetundlik. Eile aga tundsin, et täna hommikul ma kooli ei jõua: ma lihtsalt poleks suutnud. Niisiis logelengi praegu kodus, lähen vaid viimasesse tundi ehk inkasse. Lohutan ennast mõttega et vahest võib, sest see vahest tähendab minu puhul kord 3 aasta jooksul :)

Õhtul pumpi. Oeh, mul on sellest kavast juba kopp ees, aga seltskond ruulib :)

Sometimes it takes the worst pain to bring about the best change.

Olen tegelenud terve õhtu bioloogiaga. Kas siis Tipplahenduse projektiga või siis bio olümpiaadiga. Hetkel on mul mõlemast kopp ees. Mul on kohati tunne, et ma olen ise ka juba üks veresoon :) Lihtsalt liiga palju on pidanud seda materjali läbi töötama. Aga põnev on :) Mulle on see projekt täitsa meeldima hakanud :)

Meil hakkab nüüd suusaveerand, mis see aasta tõotab minujaoks isegi normaalne tulla. Nimelt sain loa suusatundide asemel käia Sparta SuusaABC. Mitte et ma tahaksin laupäevasest CrossCore trennist loobuda (Suusk ja Cross on täpselt ühel ja samal ajal), aga ma parema meelega võtan osa koduklubi Suusagrupi tegemistest kui käin peale pikka koolipäeva veel Nõmmel suusatamas. Ja ma tean, ma elan Nõmmel, aga bussiliiklus Nõmme eri osade vahel on lihtsalt kohutav..

3 nädala pärast on sünnipäev. Jepiii, finally 18! Algul tahtsin sünnaks IPadi, aga kuna meil kooli wifi võrk on õpilase jaoks lihtsalt olematu, siis olen ma sellest mõttest loobunud. Trennikaaslased andsid mulle suht kogemata hea idee: võtta personaaltreeningute pakett. Ema otsustas mind selle peale Intsuga paari panna. Seda talle meeldib teha :D Pidin talle ainult pettumuse valmistama, ma ei armasta Indrekut :)

Indrekust rääkides, siis ma olen talle südamest tänu võlgu. Ta on üks väga vähestest, kes teab mis minuga viimase poole aasta jooksul toimunud on. Ta igakülgne abi ja toetus on miski mis tähendab mulle palju :)

Neid inimesi, kellele ma tänu võlgu olen, on veelgi: Gerli, Ene, Birgit. Nad on ainsad, kes on mu kõrvale jäänud, armastanud mind sellisena nagu ma olen. Mind toetanud ja minusse uskunud.

See kõik on andnud mulle juurde julgust ja teotahet. Uskumist, et kõik mu unistused saavad ühel päeval teoks kui ma nendesse piisavalt panustan.

Ning kui ma sama tempoga edasi jätkan, võin endale varsti uueks elukohaks kooli arvutiklass kirjutada. Ma olen seal viimasel ajal veetnud väga palju aega :)

Esimest korda elus andsin endale ka uusaasta lubadused:

• Ma hakkan kohtlema inimesi enda kõrval nii nagu nemad kohtlevad mind- inimestele kellel minu jaoks aega pole, ei leia ka mina nende jaoks aega. Inimestele kes on mu kõrval alati kui ma neid vajan, olen ma nende jaoks alati olemas.
• Unistada ja pühendada iga minut, iga sekund sellesse et need unistused ka täide läheksid.
• Uskuda iseendasse - mul on sellega vahepeal päris tõsiseid probleeme.
• Võtan endale hoiaku, et suudan asju teha nii hästi kui oskan. Ja kui see kellelegi ei meeldi, on see tema probleem.

No matter how busy a person is if they really care they will always find time for you

Imelik, kui palju ühe aastaga muutuda võib. Üks ravim, paar kõrvalnähtu ja kõik su spordiplaanid on peapeale pööratud. Aastaid rasket tööd on nullitud ning sa pead algusest alustama. Aga midagi pole parata, elu ongi selline õnnestumiste ja kukkumistega.

See aasta on näidanud ka, kes on need inimesed, kes mu ellu peavad kuuluma ja kes on mu kõrval vaid siis, kui minuga kõik hästi on, lahkudes kohe kui ma neid vajan. Inimesed, kelle eest olin ma valmis kõik andma, on minu kõrvalt lahkunud, sest neil lihtsalt pole aega. Samas kui inimene, kellega 2 aastat tagasi esimest korda kohtudes ei osanud ma uneski näha, et ta mulle kunagi oluliseks inimeseks saab, seisab täna minu kõrval, leides oma tihedast graafikust minu jaoks aega.

Tegelikult on palju, millest ma rääkida tahaksin, aga ma ei leia lihtsalt õigeid sõnu. Eilne lõuna Enega pani mind mõtlema väga paljudele asjadele mis minu elus on toimunud, mis hetkel toimuvad ja mis minust tulevikus saab.